Peab taas tõdema, et huvitavad reisid tulevad ootamatult. Olin Hong Kongis vääriskivide ja ehete messidel ringi vaatamas. Ei olnud otseselt plaanis suuremaid väljaminekuid teha, pigem osta vaid üht-teist huvitavat oma ehete tarvis. Olin paar aastat tagasi juba samadel messidel käinud ja juba siis tundus see kõik liiga suur minu jaoks. Liiga palju võõraid kivide nimetusi ja kahtlus, et kas need üldse naturaalsed on ja kas ma Indiast ehk odavamalt ei saaks.

Teise, 2018. a külastuse ajaks olin juba märksa kogenum ja nägin asja uue pilgu läbi. Vaatamata sellele kaardistasin huvitavamaid bokse ega suutnud otsustada kelle kasuks valik langeb. Päris nii ei saa, et ostad ühe helme siit ja teise sealt. Tegu ikkagi ühe maailma suurima selle ala messiga, kus suuremad ostjad-müüjad koos. Alla 1000 USD ei tasu väga ostma minna. Viimaks hakkas ajast väheks jääma ja läksin boksi, kus teenindus oli viisakas ja valik piisavalt suur. Ja tegin õige valiku. Leppisime kokku, et kui ma veel teistest firmadest midagi ostan, siis võin kõik nende kontorisse viia ja nad saadavad Eestisse. Nii ma siis läksingi paar tundi enne Hiinasse sõitu veel nende kontorist läbi, et pakike ehteid sinna viia. Ja muidugi avastasin, et nende kontor-pood-ladu sisaldab endas märksa rohkem erinevaid kive, kui ma olin messil näinud. Oleks võinud veel päevakese veeta aga midagi polnud parata. Rongipilet Hiinasse oli juba olemas. Tegin veel kiire lisavaliku  ja hakkasin rongile minema. Siis mainis äkki üks firma omanikest, et nende õel on samas majas esindus ja võiksin pilgu peale visata, kuna toodang on neil erinev. No mis seal ikka, eks ma kiikan korraks sisse. Ja sealt see algas.

Õde oli nii üle keskea vanem daam, kes rääkis, et on oma äri juba ligi 40 aastat pidanud. Tal on Hiinas tehased ja kaevandus. Pakkus välja, et kui meil ärisuhted arenevad, siis tulevikus on võimalik minna tehast külastama. Ma olin kohe nõus minema. Mõte kogu protsessi algusest lõpuni näha tundus ahvatlev. Ja nii ma talle ka ütlesin. Pakkus välja, et järgmise nädala esimeses pooles ta on ise ka kohal ja võin lennupileti ära osta. Mõeldud tehtud. Ja nii ma olingi kolm päeva hiljem Hiina teises otsas kivitehases.

Nagu põnevamad reisid ikka tulevad planeerimata, nii lendasin ka sinna täiesti juhuslikult. Olin varem eeltööd teinud Indoneesias leiduvate kivimite kohta ja Kalimantan tundus selleks just sobiv olevat. Lisaks huvitas mind ka kohalik rotangist käsitöö. Pikemalt Balil peatudes uurisin nii ühe kui teise käest, mingil hetkel oli isegi kauaegne koostööpartner kaasa tulemas, kuid viimasel hetkel enne äralendu olin siiski üksi.
Nii palju foorumitest lugesin, et ilma giidita pole seal väga midagi teha. Lonely Planetist leidsingi sobiva ja võib öelda, et läks õnneks. Kirjutasin tema meilile päev enne lendu ja mõni tund hiljem olime juba vahetanud telefoninumbreid, ning suhtlesime sotsiaalmeedia vahendusel.

Jõudsin peale lõunat Banjarmasini ja tunnikese pärast istusin paadis, tuuritamas mööda kanaleid. Tõeliselt vesine piirkond. Ja vaene samuti. Sellistes tingimustes ei kujutaks elu hästi ette. Majad ehitatakse jõkke teivaste otsa ja seal elavad tuhanded, kui mitte sajad tuhanded inimesed. Iga maja ees on välikäimla, kus kõik mis seeditud, maandub otse jõkke. Sealsamas kõrval pesevad ennast ka. Isegi hambaid nägin neid jõeveega pesemas. Ilmselt oli minu tuuri aeg enne õhtust palvust, sest jäi mulje, nagu peseks kogu linnaosa elanikud korraga.

Hämmastavalt külalislahked inimesed elavad seal. Ja rõõmsad ka. Enamus inimesi kes märkas, et paadis istub eurooplane, hüüdsid juba kaugelt hello ja oh seda rõõmukisa, kui ma samaga vastasin. Eriti lärmakad olid muidugi lapsed, kes suisa paati ronisid. Suplevaid lapsi oli seal tõesti kilomeetrite kaupa.

Järgmisel hommikul tuli vara ärgata, kuna kuulus Banjarmasini ujuv turg toimub vaid kell 05-09.00. Sinna jõudmiseks tuli veel 1 tund ja 15 min mööda jõge ülesvoolu sõita. Aga see oli seda väärt. Seiklus omaette.

Lõpuks jõudsin siis sinnamaani, milleks olin sellele saarele sõitnud. Lugesin, et seal asuvad Cempaka teemantiväljad,  mis on ühed maailma suurimad. Ega ma teemanteid otsinud, vaid huvi oli teiste kivide vastu.

Sain kaubale ühe kohaliku rolleritakso juhiga, kes oli nõus mind kaevanduste juurde viima ja ootama, kuni ma saan seal asjad aetud. Palusin tal väikese videolõigu filmida, kuid hiljem avastasin kaamerast, et ta oli päris pikalt mu tegevust jäädvustanud. Tegin sellest lühikokkuvõtte.